Eelmisesse nädalasse mahtusid Aruküla kooli staadioni arutelu, Pikavere õunaõhtu, EASi taotluse komplekteerimine ja esitamine, rattakross Arukülas ning töötamine õpetajana Aruküla ja Pikavere lasteaedades.
Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusse läks teele projektitaotlus Aruküla lasteaias viimase veel kasutusest väljas oleva rühmakompleksi, kahe tualettruumi ja A-korpuse koridori remonttöödeks. Loodame kõige paremat, aga kui taotlust edu
ei saada ja toetust ei saa, siis rühmaruumid peaks igal juhul uue aasta algul ära remontima ja sisustama, et alates 01.03 saaks selle käiku anda.
Pikaveres toimuvad kolmel järjestikkusel kolmapäeval kokkamisõhtud algusega kl 17, vastavalt õunatoidud (toimus 18.09), sibulatoidud ja porganditoidud. Maakondlikest terviseedendusrahadest toetati seda projekti 250 euroga (Maiu kirjutas taotluse). Õunaõhtul käisin: kaks tiimi tegid kumbki ühe õunakoogi, neid sai ka pärast mõistagi mekkida.
Aruküla kooli staadioni rekonstrueerimise arutelu oli oodatult sisukas ja põhjalik. Kõik said omad mõtted välja käia, toimus arutelu nende üle, hiljem veel jalutasime staadioni veerel ringi, teostasime nn paikvaatlust 🙂 Sai kokku lepitud, et alustame skate-pargist, noored esitavad oma ettepanekud rampide osas. Staadioni rekonstrueerimisprojekti koostamine on kavas 2014. aasta vallaeelarvest (mis praegu küll alles koostamise algusjärgus).
Pühapäeval toimusid Raasiku valla meistrivõistlused maastikurattasõidus. Aruküla terviserada oli ratturitest tulvil, alates kõige tillematest kuni – khmm – veteranideni (kus mina nüüdsest võistlen) välja said järjest rajale mõõtu võtma. Sõitsin läbi üsnagi keerulise raja, ringi pikkusega 3,2 km, seda siis viis ringi. Rada oli kohati ikka sedavõrd tehniline, et nobeda jooksusammuga Raimond lippas soojategevatest ratturitest lihtsalt mööda 🙂 Järgmisel õhtul tiirutasin Aruküla vihmastel tänavatel veel veidi ringi eesmärgiga kaardistada kehvemas konditsioonis olevad teed-tänavad ja seda just ratta sadulast (võin kinnitada, et annab parema pildi, kui autoga :).
Ja siis lasteaiad. Taustaks nii palju, et olen varasematel aastatel kord aastas kõikides valla allasutustes (meil on neid kokku 10) mõned tunnid veetnud, et lihtsalt muudest toimetustest aega maha võttes pühenduda selle konkreetse asutuse rõõmudele ja muredele. Sel aastal teistmoodi, et püüan konkreetseid tööülesandeid täites ühest või teisest töökohast selgemat sotti saada. Kõigepealt 18. septembril olin Aruküla lasteaia Ülase rühmas (20 last oli kohal) õpetajana. Pool üheksa pidin kohal olema, kiire instruktaaz päevkava kohta jms. Kl 9 alustasime hommikuste tegemistega: tutvumine, mängud lastega palliga ja ilma, seejärel maalimine, teemaks Aruküla männik ja hiidrahnud, minu ülesandeks laste juhendamine värvide segamisel (et saada halli värvi, tuleb kokku segada must ja … ?? :). Lapsed olid tublid, viiesed joonistavad nagu tõelised maalikunstnikud! Seejärel muusikatundi, seal hoidis ohje Anzella ja mina tegin lihtsalt kaasa. Ja siis õue! Oh seda jooksu ja mängu (vanaisa vanad püksid), õunte-nuiamist (vallavanem, anna õuna!) ning kiikumist. Kui kätte jõudis lõuna, siis enne majja sisenemist rivistudes ja jalanõusid liivast tühjendades pandi mind proovile ka: nimelt laste ülelugemise käigus ilmnes, et kaks last on puudu! Ja kui siis õpetaja Katrin minu poole vaatas, vajus süda saapasäärde küll… sest olin möllanud ja jooksnud nii et särk seljas märg, aga lapsi ma küll kordagi kokku ei lugenud.. Hetk hiljem selgus õnneks, et üks poss oli pissile minekuks luba küsinud, ja üks tüdruk oli temaga kaasa läinud, ehk seda tehti minu testimiseks 🙂 Pärast lõunasööki lugesin lastele kaks unejuttu, soovisin head lõunaund ja tegin vaikselt sääred vallamajja. Mida õppisin? Kõigepealt, et nii suure lasteaia puhul on täiendav muusikaruum väga vajalik, ruumi ringmängudeks jms on seal hoopis rohkem. Ka seda, et ei maksa lastele
avatud küsimusi esitada, näiteks “millised mänge te veel tahate mängida?” – vastuseks kuuled ainult suurt kisa ja olukord võib kergesti kontrolli alt väljuda – minul nii läkski ja ega see taastunudki enne, kui õpetaja Katrin kõrvalruumist tulles oma nippe kasutades rahuolukorra kehtestas :).
Ka teine töökogemus oli lasteaiast. Eks siin mängis rolli ka asjaolu, et kodus sirgumas kaks tüdrukutirtsu vanuses 5 ja 2,8.. 23. septembril olin tööl Pikavere lasteaia Kalli-Kalli rühmas. Tuleb tunnistada, et eelmise päeva rattakross ei olnud ettevalmistust soosinud, nii pidin rohkem lootma rühma personali toele. Alustasin kl 9.30st samuti tutvumise ja luuletusega (ja sellekohase aruteluga). Käsime ka saalis liikumismänge mängimas. Mihklipäeva ja sügise alguse puhul olid vanemad lastele kaasa pannud kõikvõimalikke aiaande, ja nendest Mihklite meisterdamine võttis tubli tunni. Mihklid said vinged, ainult lagunema kippusid kergesti 🙂 Varsti sättisimegi õue. Ei saanud veel tegevustega pihtagi hakata, kui aia taha ilmus onu Kalmer koos hobusega – ja muidugi olid kõik kohe hobuse juures troppis. Hobune ise lasi muidugist aiasaadustel (Mihkli-komponendid?) hea maitsta 🙂 Tegime spordiplatsil pisut teatevõistlust, kui lastel saabus aeg Marianne juhendatavasse tantsuringi
minna. Selle tõttu viibis veidi lõuna (ja vallavalitsuse istungi algus pool tundi :), aga sellest polnud midagi, kõik saime kõhu kenasti täis, ja kätte jõudis lõunauinaku aeg. Lugesin lastele kaks Kaie poolt näidatud unejuttu, soovisin head lõunaund ja kiirustasin taas vallamajja, kus vallavalitsuse liikmed juba kärsitult ootasid, et istungiga algust teha. Pikaveres oli ja on
mõnus, mulle meeldib see maja ja need inimesed, kes seal töötavad. Uus teadmine oli vast see, et kui köögist küsiti, et noh, kas tuled meile ka appi, siis mida muud vastatagi, kui et “muidugi tulen!”. Ehk: selleks et ühe (haridus-)asutuse
toimimist mõista, ei tee paha ka majandus- ja toitlustusküsimustes orienteeruda. Ja nii ongi, et järgmisel kolmapäeval lisaks Pikavere raamatukogus raamatute laenutamisele ja järgnevale koolitunnile teemal “Raasiku vald” lubasin ka kööki tunnikeseks appi minna. Pilaff, salat ja karamellikissell – hoidke alt!
aareets 