Koduseid tegemisi

Vahelduseks töistele tegemistele sai seekordsesse postitusse kokkuvõtlik ülevaade viimase pooleteise kuu „ebameeldivatest projektidest“ koduses majapidamises. Facebooki seda postitust ei jaga, kes ise märkab ja tahab, see loeb.

Kõik sai alguse autorehvidest jõulueelsel nädalal, mil mõnepäevase vahega suutsin nii tööautol kui isiklikul esimese parempoolse rehvi katki sõita – mõlemal juhul oli tegu kruviga (huvitav, kuidas need ikkagi sõiduteedele satuvad???). Ja mõlemal juhul tõi see kaasa üksjagu logistilist ümberkorraldamist, aja- ja närvi- ning ka rahakulu. Võite ette kujutada: tuleme oma CRV-ga esimesel jõulupühal külast, mööda ringteed Lasnamäe poole, aeg läheneb keskööle, lapsed väsinud ja ise ka kõrvalistmel J, korraga äratundmine, et auto sõiduvõimega on miskit lahti – no ja oligi rehv tühi. Veeresime siis vaikselt Mustakivi Statoili kui lähima teenindusjaama poole, lootuses, et saab seal ehk rehvi nii palju õhku lasta, et õnnestub koju ära veereda (veel ca 9 km). Aga no rehv praktiliselt ribadeks… Tungrauda pole, piduriided seljas ka – vaja ikka kõrvalist sekkumist. Teenindusjaamast saime ühe telefoninumbri, pool tundi ootamist ja üks käbe sell tuli ja tegi kõik 10 minutiga korda. 40 kulli vahetas omanikku ja saime koju ära veereda. Uut rehvi, varuks, pole mõistagi veel ostnud (: 

Umbes samal ajal – jõulu eel – kadus ühel hetkel kodus soe vesi. Vaatan: rikkevoolukaitsmega mingi kamm, väljas teine ja sisse lülituda ei taha, hoolimata korduvatest katsetest. Helistan siis tuttavale torufirmale, tulid kohale, kaesid perra, põhjus proosaline: boiler läbi ja see tingis ka rikkevoolukaitsme väljalülitumise. No tore, uus boiler vaja osta ja ka ära vahetada. Käisime santehnikuga mitu poodi läbi, et sobilik lahendus leida, kolmandast kohast leidsimegi, 311 kulli eest. Torumees tahtis ka oma, kokku tubli kolm-pool… Vana boiler leidis oma viimse puhkepaiga kohalikus jäätmejaamas, aga vähemasti oli soe vesi kodus tagatud 🙂

Jaanuari algul otsustasime ette võtta koduse veemõõtja paigalduse. Kaua siis ikka ühtset veevärki pruugid ilma selle eest maksmata. Tegelikult oli edasilükkamise seni tinginud teadmatus, kust täpselt vesi majja tuleb, sest ega aastate eest tehtud tööst ju mingit projekti, kirjeldust või fotot polnud. Kusagile välja kaevu ka ei tahtnud mõõdikut panna, seal oleks ka külmumise oht sisuliselt 100% kindel. Alustuseks lõigati vannitoas kaks keraamilist seinaplaati lahti, aga seal taga polnud veetorusid mitte. Lühidalt: majja sisend sai väljast lahti kaevatud – siis oli ilm veel plussis, maa polnud külmunud – ja toru vannitoa kõrvalt leiliruumist sisse toodud. Veemõõtja sai lausa samal päeval plommitud (10 minutit pärast paigaldaja lahkumist ja plommijale helistamist!) ja nädala pärast ka vee-ettevõttega ostu-müügileping sõlmitud. 250 raha läks see töö maksma. Aga vee-teema juurde tulen veel tagasi!

Pesumasin hakkas koledat häält tegema, rappus ja vappus, eriti tsentrifuugi ajal. Guugeldasin pesumasinaid remontivate firmade kontakte, milliseid on päris palju, uurisin hindu. Ühe kohalikuga kontakteerusin, kes oli valmis lahkelt vaatama tulema, aga noomis juba profülaktiliselt kapitaalselt läbi, et pesumasinaid tuleb regulaarselt hooldada, et oleme asja ilmselt liiga kaugele lasknud. No palju õnne, kes meist tellib pesumasinale korralist hooldust, või kruvib ise lahti, et seal midagi kõbida??? Igatahes, masin läks paariks päevaks remonti, andis teist ikka remondimehe autoni sikutada!, vahepeal sai põhjalikult lapatud pesumasinate müügipakkumisi, valmistudes kõige halvemaks. Siiski, 90 euro eest vahetati seal väsinud osad välja ja võtsime ta ikka meie perre tagasi. Nüüd töötab nii vaikselt, võiks öelda – märkamatult.

Esimeste külmadega järgmine üllatus: ühel hommikul lasteaia poole startida soovides auto ei käivitunud. Esiotsa väga muretsema ei võtnud, päev pidi tublisti soojem tulema, et annab ehk päikese käes ise järele. Aga ei midagi („ise“ tulevat ainult püksi?), ja õhtupoolikul oli kindlasti vaja laps trenni sõidutada. Naabrimehed kõik tööl, aga õnnestus siiski tuttavalt külamehelt saada akulaadija ja sellega oli asi seks korraks lahendatud. Krokodillid muide ei aidanud, aga mis neist enam… Kuna auto sai taas sõiduküpseks ja järgnevatel öödel olin valmis automootorit natuke soojendama, siis unus uue aku soetamise vajadus meelestki. Aga eile hommikul oli sama halb üllatus. Õnneks oli see tee juba käidud, nüüd sai põhjalikult laetud, kohe mitu tundi selle eelmise korra 10 minuti asemel, ööseks katsin kapoti hellalt kahekordse kaltsuvaibaga ning lasin mootoril peale südaööd töötada ca 20 minutit. Aitab sellest külmast juba, viige minema, ei taha enam!

Teler, tubli 15 aastat vana, aga laitmatult teeninud Grundig otsustas üleeile õhtul jätkata ainult sinise ja rohelise värviga (: Eilseks, ilmselt pärast pingsat järelemõtlemist oma kurva tuleviku üle kusagil jäätmejaamas kuni fataalse demonteerimiseni (nii see vist käib?), olukord natuke paranes, kuigi never knows, ilmselt oli see ikkagi ohu märk, et tuleb uus teler soetuste plaani võtta…

Nimetasin eelpool, et vee juurde tulen veel tagasi. Siin see on: eile ilmnes, et veetoru on külmunud. Nõud, pesu ja ise pesemata, kinnitasin, et peame tänaseni vastu küll. Läks sedaviisi, et paar tundi tööd ja asi korras: et toru oli külmunud sealtsamast sisseviigust, kus veemõõtja paigaldamiseks vesi majja toodi, siis raha selle eest ei võetud – kas pole imeline!? Esimese asjana pesin suure laari nõusid ära 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s