2. veebruaril tähistatakse Tartu rahulepingu aastapäeva ja rahvakalendri kohast küünlapäeva. Tegin mõlema kohta väikese referaadi 🙂
Tartu rahulepingust.
Esimese ettepaneku Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise vaherahu sõlmimiseks esitas Nõukogude Venemaa 25. juulil 1919. aastal. Loodearmee Petrogradi pealetungi luhtumisel aga rahusõlmimis-protsessi Nõukogude Venemaa poolt ei jätkatud. Eesti ja Venemaa rahusaatkonnad saabusid Tartu 4. detsembril 1919. aastal, Eesti rahusaatkonna esimeheks oli määratud J. Poska, Nõukogude Venemaad esindas rahusaatkonna esimehena L. Krassin. Kuna läbirääkimiste osapoolte nõudmised olid väga erinevad, kujunesid läbirääkimised raskeks, ähvardades isegi katkeda. Samal ajal alustasid Nõukogude Venemaa Punaarmee väed Narva all uuesti pealetungi, et sundida Venemaa diplomaatilise esinduse poolt rahuläbirääkimistel esitatud nõudmisi täitma.
Eesti esindajad läbirääkimistel olid Jaan Poska ja kindral Jaan Soots. Eesti esindajate juures olid eksperdid kindralstaabi polkovnik Victor Mutt, majandusteadlane Aleksander Oinas ja insener Karl Ast. Delegatsiooni asjadevalitseja oli vandeadvokaat Rein Eliaser ning sideametnik Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitnant William Tomingas. Venemaa esindajad olid Kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, Vene SFNV posti- ja telegraafi rahvakomissar Leonid Krassin, Vene SFNV Välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Maksim Litvinov, VK(b)P KK liige Karl Radek ja Vene SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski. Tartus viibisid ka Soome, Ukraina, Valgevene ja Poola vaatlejad. Läbirääkimised toimusid Tartus Aia tänava majas nr 35.
Tartu rahuleping on koostatud eesti ja vene keeles, registreeritud Rahvasteliidus ning avaldatud koos prantsus- ja ingliskeelse tõlkega Rahvasteliidu dokumentide kogumikus nr. XI 1922. aastal. Leping ratifitseeriti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee poolt 4. veebruaril ja Eesti Asutava Kogu poolt 13. veebruaril 1920. Ratifitseerimiskirjad vahetati Moskvas 30. märtsil 1920 ja sellest päevast hakkas leping kehtima. Leping koosneb 20 artiklist ja sisaldab peale sõjaseisukorra lõpetamise ka Eesti riigi tunnustamise artikleid, mis käsitlevad piiri-, julgeoleku-, majandus-, sotsiaal- ja liikluspoliitikat.
Rahulepingule allakirjutanud: Eesti Vabariigi Valitsuse esindajad Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman ja Julius Seljamaa ning Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots. Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi esindajad Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe ja Venemaa SFNV Riigikontrolli Rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski.
Lepingu kohaselt tunnustas Venemaa Eesti iseseisvust de jure, loobudes “igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Lepingu kohaselt ei laienenud Eestile endise Venemaa keisririigi võlgade tasumise kohustus. Eesti ja Venemaa piir määrati kindlaks kuni 1940. aastani püsinud kujul, mille järgi kuulusid Eestlie ka Narva-tagused vallad ja Petserimaa. Eesti vabanes kõigist kohustustest Venemaa ees ja sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla ehk 11,6 tonni kulda. Rahulepingu alusel opteerus Venemaalt Eestisse 38 000 eestlast. Vabadussõja lõpul oli Venemaal umbes 320 eestlaste asundust või keskust ja umbes 190 000 eestlast; rahulepingu kohaselt oli igal Venemaa eestlasel õigus Eestisse elama asuda. Lepingupooled kohustusid mitte lubama oma territooriumil asuda teisele lepinguosalisele vaenulikke sõjavägesid või teise lepinguosalise riigi valitsemisele pretendeerivaid valitsusi (Eestis likvideeriti Loodearmee).
Nõukogude Venemaa ei täitnud rahulepingut täielikult: takistati eestlaste opteerumist, suur osa sõjategevuse ajal evakueeritud varadest, sealhulgas Voronežisse evakueeritud Tartu Ülikooli varad, jäid tagastamata, lubatud kontsessioonid (näiteks metsa osas) jäid paberile, segakomisjonid ei lahendanud ühtegi tüliküsimust. Kõigest hoolimata kujunes Tartu rahulepingu sõlmimine ülemaailmse tähtsusega sündmuseks.
Tartu rahuleping oli nii Eesti Vabariigile kui ka Nõukogude Venemaale esimene rahvusvaheline leping. Nõukogude Venemaast sai esimene riik, mis tunnustas Eesti Vabariigi iseseisvust. Tartu rahuleping avas mõlemale riigile tee rahvusvahelisse poliitikasse. Mõned Antandi riigid olid rahulepingu sõlmimise vastu. Nõukogude Venemaa oli pärast bolševike võimuletulekut jäänud poliitilisse isolatsiooni. Ka Eestil nappis rahvusvahelist tunnustust. Ükski lääneriik ega Vene valgete võimukandja ei olnud 1920. aasta algul nõus tunnustama Eesti Vabariigi sõltumatust, kuna Eestit peeti enesestmõistetavalt Venemaa osaks.
Tartu rahulepingu sõlmimine näitas, et Nõukogude Venemaaga on võimalik läbirääkimisi pidada ja rahvusvahelisi lepinguid sõlmida. Tartu rahule järgnesid Venemaa rahulepingud Leeduga 12. juulil 1920, Lätiga 11. augustil 1920, Soomega 14. oktoobril 1920 ja Poolaga 18. märtsil 1921.
Allikas: Vikipeedia
Küünlapäev, küünlamaarjapäev, ka pudrupäev (Lääne-Eestis)
Küünlapäev oli üks tuntumatest talvepoolituspühadest, tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus – siis liikusid mehed õlut või muud pühade lõpetust norides ringi. Järelpäevi nimetati tahipäev, küünlalühtripäev ja muude põhipäeva nimedest tuletatud hüüdnimedega. Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et sel päeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama/pelgama, siga kõrva päikese käes paistma jne. Peamiselt Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt. Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine (seda joodi saartel, Lääne- ja Lõuna-Eestis), mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise.
Puna joomine kuulub olemuselt analoogiamaagiliste tegevuste hulka. Usuti, et kindlal päeval annavad punast värvi joogid selleks aastaks puna näkku. Teatavasti peeti pikki sajandeid punavat või õhetavat nägu tervise ja ilu sümboliks. Punajoogiks võis olla õlu, millele oli värvi juurde lisatud, punaseks värvitud viin, hiljem ka punane vein ning koguni punane mahl või morss. Puna joodi Lääne-, Lõuna-Eestis ja saartel küünlapäeval, mujal aga maarjapäeval, mis ongi jäänud peamiseks puna joomise ajaks Eestis.
Töökalendris algas küünlapäevast ja kestis jüripäevani kangakudumine. Samas, küünlapäeval oli rangelt keelatud ketramine.
Küünlapäeval sõlmiti veel 19. sajandil kõrtsis nn mokalaadal teenistuslepinguid, palgati sulaseid ja tüdrukuid, samuti suviseid hooajatöölisi. Varem oli see ka mõisatööliste kauplemise aeg.
Ridamisi oli ilmaendeid, sest küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest.
Rituaalsed toidud: odratangu- või odrajahupuder; seapea, seajalad või seakülg; punane õlu ja viin, 20. sajandil ka vein; mahl ja punased marjad.
Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünalde valamine oli veel 20. sajandi keskpaiku üsna tavaline – nii sai endale huvitava kujuga ja individuaalseid valgusallikaid. Elaval tulel usuti olevat suur mõju inimestele, taimedele ja loomadele, mistõttu ei võinud teataval ajal (näiteks jõuluõhtul ja nääriööl) lasta tulel ega küünlavalgusel langeda põllule, sest muidu n-ö põleb vili sellelt kohalt ära, sinna ei kasva midagi. Küünlad kuuluvad muistsest ajast riituste, pühade, karnevalide, protsessioonide ja pidulike hetkede juurde. Küünlavalgus markeerib sakraalset aega ja tule mõju inimese elukäigule. Küünal on sageli olnud materiaalse ja mentaalse ehk vaimumaailma ühendajaks. Ristikirikus on küünal maailma valguse ehk Kristuse sümboliks.
Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA
aareets 