Seoses Eesti riigi sünnipäevaga silmitsesin oma varasemaid temaatilisi sõnavõtte, väljavõtteid presidendi aastapäeva-kõnedest jm märkmeid, pannes neist kokku ühe päevakohase referaadi.
Vabariigi aastapäeval peetakse kõikjal üle Eestimaa kõlavaid, tundeist tulvil isamaalisi kõnesid, avaldatakse kodumaale austust. Õnnitlegem teineteist, ja eriti neid, kes ilma suurte sõnadeta teevad oma tööd hästi. Kes tublide kodanikena hoiavad oma kodu ja selle ümbruse korras, heiskavad rahvustrikoloori mitte ainult vabariigi aastapäeval ja peavad iseendast lugu.
Palju on neid inimesi, keda vaba Eesti eest tänada – alates iseseisvus-manifesti väljakuulutajatest ja Vabadussõjas võidelnutest kuni tavaliste inimesteni, kes tegid laulvat revolutsiooni ja taastasid iseseisvuse. Seda, mille eest neile tänulik olla, on väga palju: oma keele ja kultuuri, isiku- ja kodanikuvabaduste eest, võimaluse eest lihtsalt ise otsustada.
Vähemalt kord aastas, vabariigi aastapäeval, võiks igaüks endalt sedagi küsida, mida on tehtud ja mida saaks veel teha Eesti heaks. Tegelikult võivad need teod olla ka õige väikesed: toetus abivajajale, armastus lähedaste vastu, korrektselt täidetud tööülesanded… Eesti edu ei ole kellegi personaalne teene, see on iga siinse inimese väiksem või suurem panus, pingutus selle nimel, et meie unistuste Eesti ja tegelik Eesti muutuksid aina sarnasemaks.
On sündmused, mis toimusid enne meid ja sündmused, mis toimusid sellel ajal, kui me olemas olime. President Lennart Meri on öelnud, et me võime andestada, aga me ei või unustada. Tulevikku vaatav Eesti on andestamas seda poolt sajandit, mil olime võõr-võimu all. Oluline on, et tulevikku vaatav Eesti ei unustaks seda aega. Eesti on vaid niikaua vaba, kuni rahvas seda tahab ja selle nimel tööd teeb.
Euroopa riikide seas on Eesti õige nooruke. Meil ei ole pikka kuulsusrikast ajalugu nagu Inglismaal. Meil pole olnud kuningaid ega printse nagu Rootsil või Taanil. Samas, nagu president Lennart Meri on öelnud: eestlaste ajalugu ulatub minevikku üle viiekümne sajandi, Eesti riik ulatub minevikku aastani 1918.
Hoolimine on edu võti. Hoolimine oma riigist, oma lähedastest, aga ka iseendast. Kes ei hooli iseendast, ei hooli ka oma riigist. Hea tervis on samuti oluliseks eduteguriks meie eesmärkide saavutamisel. Head tervist ja pikka täisväärtuslikku elu ei saa arsti juurest, vaid oma igapäevaelus tervislike eluviiside järgimisest ja riskidest hoidumisest. Soovin, et hoiaksime oma tervist, siis on korras ka riigi tervis.
Peame uskuma, et homne päev on väärt palju enam kui eilne, ja mitte sellepärast, et homme on hinnad jälle kõrgemad. Ka homme on meil olemas oma riik, oma keel ja kultuur, oma vapp ja oma lipp. Ja me ei pea neid varjama ega nende pärast kartma. Vastupidi, meil on põhjust uhkust tunda.
Sinimustvalge lipu kasutuselevõttu pole keegi kuskilt kõrgemalt otsustanud, see on välja kasvanud rahva enda tahtest. Nii polnud Eesti riigil ka Vabadussõjas veel ametlikku lippu, sinimustvalgete värvide all lahingusse läinud mehed olid need lihtsalt ise omale värvideks valinud.
„24. veebruari õhtul, kui trükikoda Tallinnas päevakeskusid trükkis, asusin linnade informeerimisele. 25. veebruaril teatasin Vene pealinna tööliste ja soldatite nõukogule, et Eestimaa on demokraatlikuks vabariigiks välja kuulutatud. Sel ööl oli järgmine jutuajamine Peterburgiga: Peterburi: Mis Teil Tallinnas sünnib? Tallinn: Eestimaa Vabariigiks välja kuulutatud. Peterburi: Lenini nimel nõuan üksikasju! Tallinn: Eesti Päästekomitee nimel teatan, et nõukogude võim on kukutatud. Punkt.“ Nii informeeris Lenini „asemikku“ Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest Päästekomitee käsundusohvitser Theodor Käärik.
Eesti vajab igaühte meist, nagu meie vajame oma riiki. Kas tunneme vastutust Eesti ees? Lihtne on süüdistada riiki kõiges, mis meie elus on valusat või halba, kuid ehk on mõned lahendused hoopis kusagil mujal. Vahel kuuleme hüüdeid: „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?!“ Meie unistused võivad olla erinevad, kuid nende täitumise esimeseks eelduseks on vabadus, millest tundsime minevikus puudust.
Täna – vabariigi aastapäeval – oleme rõõmsad, et meil on oma riik. On väga vähe rahvaid, kes on arvult nii väikesed kui meie, kuid kellel on oma riik ja kes määravad ise oma saatuse ja langetavad oma tuleviku suhtes ise otsuseid. See on peavõit, mille Eesti on ajaloo loteriil võitnud.
Me ei tohi lubada endale hoolimatust oma riigi suhtes. Selle riigi eest langesid meie esiisad. Eesti kaitsmine ja püsimajäämise tagamine on meie ülesanne.
President Ilves on küsinud paari aasta taguses vabariigi aastapäeva kõnes: milleks meile oma riik? Loomulikult on ratsionaalsem, optimaalsem ja kõike muud, kui me teeme nii, et miski eriti palju maksma ei lähe. Ehk oleks veelgi odavam üldse mitte oma riiki ülal pidada. Poleks vaja saatkondi, kaitseväge, oma politseid ja päästeteenistust, emakeelset ülikooli… Kolhoos on odavam kui oma talu. Mittehoolimine on palju odavam kui peremeheks olemine. Eestikeelsed kooliõpikud on kallimad kui mõne suure keele õpikud. Üle Eesti ulatuv teedevõrk pole ehk ka majanduslikult ratsionaalne. Meie oma riik ongi kallis, kallim kui sulandumine suuremasse, aga seda me oleme kogu aeg teadnud. Väiksem on kallim. Aga usun südamest, kui see väiksem on hästi hoitud, on ta meile väga kallis.
Eestlasi on liiga vähe ning me võiksime rohkem kokku hoida, mitte kadetseda või üksteisele ära panna. Igapäevaselt on kuulda vähe komplimente ning hall elu näib jooksvat oma rada. Kuid mida rohkem me üksteist tunnustame ja kiidame, seda enam kiitust me saame ka ise tagasi.
Me küll avaldame tunnustust meie sportlastele suurte saavutuste eest ning ühiskonnas väljapaistvatele inimestele, aga kui palju me oleme kiitnud neid igapäevaselt meie kõrval olevaid inimesi, kes näiteks juhivad busse, mis meid hommikul tööle viivad, õpetavad koolis meie lapsi, müüvad poes meile kaupu? Ei pea ju igaühele kohe medalit kaela riputama, vaid heast sõnast piisab. „Hästi tehtud”, „sa olid tubli” – on fraasid, mis annavad jõudu ja indu juurde ning paneb inimese tõesti tundma, et ta on teinud midagi hästi. Tunnustust vajame me kõik ning see on väga oluline. Tunnustame ja väärtustame kodu, lähedasi, inimesi, kellega koos hoiame Eesti ühtse ja tugevana. Hoolime üksteisest, toetame üksteist!
Head Eesti Vabariigi sünnipäeva meile kõigile! Elagu Eesti!
Ja rahvustrikoloorid lehvima!
aareets 