Nädal algas Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisega. Kuusalu vallas toimus sel päeval lisaks mälestusmärkide külastamisele jumalateenistus ja kontsert-aktus Kuusalu rahvamajas. Kui kirikus oli rahvast ehk vähevõitu, siis rahvamaja saal sai üsna täis, küllap ka Maria Listra ja Ko poolt antud kontserdi kaasabil. Külalistele kuuldu ilmselgelt meeldis, parim tõenduseks olid kestvad ovatsioonid 🙂 Pärastlõunal jõudsin ka Raasiku rahvamajas peetud aastapäeva-aktusele, millele järgnenud spontaanne vestlusring oli samuti väga postiivne ja emotsionaalne..
Teisipäevast alanud töönädal oli muidu suhteliselt sotsiaalteemade keskne, aga mitte ainult :).
Kolmapäeval kohtusime Kolga eakatega ümarlauas. Võõrustajate ettevalmistatuse tase oli muljetavaldav, küsimusi oli palju, need saadeti meile varem ettegi 🙂 Igatahes on sellised vestlusringid või ühised kohvilauad alati asjalikud, sest nii saab kõige paremini olulistel teemadel mõtteid vahetada, tagasisidet saada ja arvamusi küsida.
Kohtumine Kuusalu valla koduhooldustöötajatega toimus neljapäeva keskpäeval. Meil teeb kokku neli inimest seda tänuväärset tööd, ent koormused ja ülesanded vajavad veidi ümberkorraldamist, ühtlustamist. Rääkisimegi kõigest sellest südamest südamesse päris paar tundi kohe.
Kuusalu valla noorsootöö arengukava projekt on valmis, seoses sellega kogunesid asjaosalised neljapäeva õhtupoolikul Kuusalu noortekeskuses ja vahetasid mõtteid sellest, mis hästi, mis kehvemini – ja kuidas saaks paremini. Arengukava projekt läheb nüüd vallavalitsuse ja volikogu komisjoni kaudu märtsikuu volikokku.
28. veebruaril külastasime Rannapere Pansionaati Haabneemes. See on esimene paik, millega tutvusime oma, kohaliku pansionaadi (üldhooldekodu) rajamist ettevalmistavas protsessis. Veel märtsikuus läheme kahel päeval väiksema delegatsiooniga (Kuusalu pluss Jõelähtme vald, kes samuti ühise pansionaadi rajamisest huvitet) viie praktikaga tutvuma. Seejärel on võimalik kontseptsioon kokku kirjutada ja rääkida ka võmalikust asukohast.
Lisades siia eelnõude koostamise, jooksvad arutelud ja kohtumised, vallavalitsuse ja volikogu istungid, siis kujunes vägagi tihe töönädal. Töövälisel ajal, õhtuti ja nädalavahetustel, olen innukalt lugenud Kuusalu valla kohta käivat lektüüri. Mahukaim neist on olnud “Kõrvemaast Põhjarannani”, 300-leheküljeline Kuusalu kihelkonna kirjanduslik-kodulooline antoloogia. See oli üks tõsine mõttega lugemine, kaugel ilukirjanduslikust kergusest. Sestap ei oskagi sellest teosest mingeid eredamaid pärle välja noppida, küll jäi eredamalt meelde Loksa poiss Mikk Mikiveri öeldu: „paiga teevad inimesed. Olge te tänatud! Edasine on järeltulevate põlvede asi“.
Ka “Eru lahe rannakülad” oli sisukas lektüür, lisaks mitmed õhemad ühe-küla-brozüürid. Pikemalt peatuks neil kahel raamatul, mis just möödunud nädalal läbi loetud said.
KOLGAKÜLA, 2008. a ilmavalgust näinud raamat, mis avab üle 700 aasta vanuse Kolgaküla aja- ja kultuurilugu, keskendudes küla arengule 18. sajandist kaasajani välja. Raamat (järgnevad tsitaadid) valgustab külaelu erinevaid tahke: talude kujunemislugu, ühistegevust, tööelu, kultuuri- ja sporditegevust. Tutvustatakse nii Kolgaküla olulisimaid paiku kui ka tegusaid külaelanikke läbi aja. Kolgaküla oli tollal üks tihedaima asustusega maa-külasid Kõnnu vallas. Küla asuski põhimõtteliselt valla geograafilises keskmes, kus oli hea teeühendus teiste küladega, Kolga ja Kõnnu mõisatega ning Loksa kirikuga. Neil asjaoludel kujuneski Kolgakülast Kõnnu vallakeskus – siia rajati koolimaja ja kohtuhoone. Ka kolgakülalased ise olid aktiivsed – külla koondus mitmete omaaegsete seltside tegevus, rajati kauplushoone, koorejaam ning ümbruskonna seltsielu keskus – rahvamaja. Kuigi juba 19. sajandi lõpust alates kasvas Loksa, mis varem oli olnud eelkõige kiriklik keskus, osatähtsus (tehaste rajamine, ministeeriumikooli asutamine ning elanikkonna kasv), minetas Kolgaküla oma tähtsuse administratiivkeskusena alles 1950. aastal, mil moodustati Loksa rajoon, ja keskus nihkus ära Loksale. Sellest hoolimata oli küla (siis väikese “Majaka” kolhoosi süda) oma rahvamajaga veel aastakümneid ümbruskonna kultuurielu kandjaks. Loksa kolhoosi ajal, mil nii majandus- kui ka kultuurikeskus viidi üle Vihasoole, sai Kolgakülast äkitselt “ääremaa”. Lk 59-60: “Inimesed mäletavad rohkem vallasekretäre kui vallavanemaid. Põhjusi on mitmeid. Vallavalitsuse ametiaeg piirdus endiselt kolme aastaga, vallasekretär jätkas oma tööd nii kaua, kui ta tööülesannetega hakkama sai ja palk teda rahuldas. /…/ Vallamajas asju ajades – passi, sünnitunnistust või surmaakti saades, maamaksu makstes jne – puututi kokku eelkõige vallasekretäriga.” Peamine põhjus oli aga tõenäoliselt siiski nende aktiivsus kohalikus kultuuri- ja seltsielus. Lk 64: “Teenekas Kuusalu pastor Eduard Ahrens oli seisukohal, et talurahva harimiseks pole koole vaja, piisab koduõpetusest. Alles tema järglase Woldemar Friedrich Kentmanni ametiajal hakati külakoole asutama ka Kuusalu kihelkonnas. Rahvusliku ärkamisaja taustal andis kogu Põhja-Eestis tõuke koolide asutamisele 1866. a kogukonnaseadus, mille järgi oli koolimajade ehitamine ning koolmeistrite palkamine antud mõisa pädevusest vallavolikogu otsustada. Maa ning ehituspalgid koolide ehituseks pidi andma mõis ilma maksuta. Valla kohustuseks oli palkide kohalevedu ning ehitustöö. 1867. aastal avaldas Eestimaa Ülem-maakooliamet õigusakti, millega kehtestati koolmeistritele esitatavad nõuded ja õppetö korraldus. Külakool tuli asutada iga 300 täiskasvanu kohta,”
LAHEMAA AJALUGU, teine, lühendatud väljaanne. Hea ülevaate saab kogu piirkonna asustusmustri kujunemisest, talu- ja mõisamajandusest, loodusest ja teedevõrgust, kalapüügist ja sõbrakaubandusest. “1. juunil 1971 loodi Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega Lahemaa Rahvuspark, esimene trahvuspark kogu NSV Liidus. /…/ Lahemaa rahvuspark koosneb maastikuliselt Lahemaast, Lavamaast ja Kõrvemaast. Rahvuspargi territoorium hõlmab alasid kahest maakonnast, sh kahe samanimelise muinaskihelkonna (Revala Rebala ja Viru Rebala) osasid. Alates 13. sajandist kuulus praeguse rahvuspargi ala kolme kirikukihelkonda (Haljala, Kadrina, Kuusalu), kusjuures kõik kihelkonnakeskused jäid temast väljapoole. Ta oli järgnevalt jagatud mitmeteistkümne mõisa vahel, kuulus 19. sajandi lõpust kuude valda (neist Kolga ja Kõnnu tänase Kuusalu valla aladel). /…/ Elanike arv territooriumil ca 10 tuhat.
Vanimaks põllumajanduslikuks asustuskeskuseks Lahemaal hinnatakse Kahala järve äärset asustusrühma. /…/ Kokku on Lahemaal loendatud 39 veskit, neist 10 tuulikut, millest 27 töötas 19. sajandi keskpaiku.
Kõrtside võrk oli väga tihe ning hakkas kujunema juba õlleaegadel, s.o enne 17. sajandit. Näiteks Kolga mõisal oli 1860. aastal 10 kõrtsi, Kõnnu mõisal 6. Virumaa osas umbes teist sama palju. Enamasti Tallinn-Narva maantee ääres, aga 17 kõrtsi oli ka rannas.
Mererand kuulus mõisnikule, seega kalapüük eeldas maksu tasumist talle. Kõnnu rannas oli mererent odav, 3 rubla pere pealt, Kolgas maksid rannamehed 20 rubla ja tegid 10 rubla eest tegu, mõned maksid ilma teota 30 rubla. Vabadikud ja saunikud pääsesid kergemalt, ent õigus merel käia oli võrdväärne.
1870ndate paiku hakati vürtsidega kilu soolama, esialgu klaaspurki. Kalatöösturid rajasid mitmele poole rannikule soolamispunkte, nn kilutööstusi. J. Leesmann asutas 20. sajandi esimestel aastatel punktid Pärispeale ja Turbuneemele. 1904. aastal Viinistusse. Taani päritolu ettevõtja V. Sörensen rajas Hara saarele suure kilutööstuse, kus töötas parematel aastatel kaluritega kokku kuni 300 inimest. Haras soolati 1870. aastal esimest korda Eestis kilu tinutatud plekktoosi.
Üldkasutatavaks suvituskohaks kujunes Võsu, teiseks, kuigi väiksemaks Lahemaa suvituskohaks kujunes sajandivahetuse paiku Loksa. Sealgi olid rajatud supelasutused. Mujal Lahemaa rannakülades suuremat suvitamist ei olnud.
Esimene külakool asutati 1787 Vihulas. Kuusalu kihelkonnas asutati esimese koolina Kolga vallakool Uuri külas 1864, koolimaja valmis alles 1877, 1899 kivihoonena. Järgmise koolina 1867 Kõnnu vallakool Loksa külas. 1875 avati Loksa uus koolimaja. 1867 – teine Kõnnu vallakool Kolgakülla. 1870 Leesi vallakool. Ja 1874 Kõnnu vallakool Pärispea külas.
aareets 