Mis tehtud, mis teoksil

Eelmisel nädalal toimus kahe Kuusalu vallavolikogu komisjoni koosolek, ühe päeva väisasime hooldekodusid Pärnus ja Viljandimaal koos Jõelähtmega, jõudis lõpule Kiiu lasteaia direktori konkurss.

Nädalavahetusel lugesin läbi raamatu Aruküla Huvialakeskus Pääsulind 25: mõnusas humoorikas võtmes Juhan Trumpi poolt koostatud kogumik. Pääsulindudele ikka tuult tiibadesse, kestvat pärituult! Ajaliselt ja sisult suurem-mahukam ettevõtmine oli Kaitseliidu sõdurioskuste kodutöö-materjalide lugemine, küsimustele vastuste otsimine.  

Perekondlikult oleme kimpus olnud viirustega: poolteist päeva olin lastega kodukontoris, praegugi sall mitut-setut keerdu ümber kaela.

Pühapäeva õhtupoolikul kl 17 istus meite pere ühiselt teleri ees ja vaatas Nähkat. Väärt programm, huvitav oli nii kolmesel kui viiepoolesel, vanematelgi. Põnev ju, ei mäletagi millal viimati telepurgis nii palju tuttavaid paistis – ja nimi lõputiitrites oli ka ikka täielik egolax 🙂 Jõudu ja jaksu Ylle ja Erik ja Veli ja Tui ja kõik teised, kes Nähka-saatega seotud. „Õunauss, kapsauss, üks-kaks-kolm“ (kes ei vaadanud, ei tea, mida see tähendab, aga järeleaitamistund toimub järgmisel pühapäeval)! 🙂

Just lõppenud esmaspäev oli tööpäevana vägagi sisutihe ja tubli 12 h pikk. Toimus laiapõhjaline koosolek Kuusalu valla aukodanik Hugo Lepnurm 100. juubeliaasta teemadel, kus leppisime kokku kontsert-loengu toimumises hingedepäeval 02.11, samuti selles, et teeme kunstide kooli egiidi all algust oreliõpetusega juba eelseisvast sügisest. Järgnes kohtumine Kuusalu pensionäride seltsingu juhatusega. Seejärel kaks tundi kontoris vallavalitsuse eelnõudega jms-ga, pärastlõunal Kolgakülas vabaühenduste kommunikatsiooni teemal seminar. Kaisa ja Ingeldrini eestvedamisel on valmis saadud ürituste kalendriga, mil igasugu huvitavaid „vidinaid külges“. Käisin veel kontorist läbi, üks kiri vajas tegemist, pluss arvete kinnitamised ja eelnõude kooskõlastamised.

Õhtul avastasin, et juba terve aasta on möödunud Facebooki seltsis, ja ligemale 1200 FB sõpra sellest ajast. Oo Näoraamat – Sa oled kõikvõimas 🙂

Täna on märtsiküüditamise aastapäev: 25. märts 1949 märtsiküüditamine ehk operatsioon Priboi. Max 20 702 inimest, 5719 jäi erinevatel põhjustel välja saatmata (põgenesid, varjasid end jms). Kuigi elu Siberis polnud sedavõrd hull kui 1941 küüditatutel, suri neist siiski 3000 inimest. Alles pärast Stalini surma (5.03.1953) õnnestus küüditatutel hakata Eestisse tagasi pöörduma, ent siingi olid nad endiselt teise järgu kodanikud. Venemaa pole küüditamist seniajani inimsusevastaseks kuriteoks kuulutanud ega selle läbiviimise eest vabandanud.

Veel ühel Raasiku valla aukodanikul on märtsikuus sünni(aasta-)päev: VEERA SAAR 28. III 1912 – 20. VII 2004. Lähemalt kuuleb temast neljapäeval toimuval Raasiku valla ajalookonverentsil, ent Eesti Kirjanike Liidu poolt ilmus 06.08.2004 Sirbis järgmine tagasivaade: „Üheksakümne kolmandal eluaastal on lahkunud Veera Saar, kelle realistlikud romaanid ja lühiproosa moodustavad sisuka ja eriti tagasivaates paljuski tunnusliku peatüki XX sajandi teise poole eesti kirjandusest. Kaasaegses arvustuses tõsteti teda esile kui südamlikku ja rahvapärast jutustajat, aga oluliseks peeti ka järjekindlat ja andeomast keskendumist põhiliste ja traditsiooniliste eluväärtuste kujutamisele. Neid väärtusi kandsid tugevad, raskustes toimetulevad inimesed, kelle kujutamine sobis realismi rikkamate võimalustega. Just Veera Saare proosa väärtuseline küllastatus asetab tema loomingu intrigeerivasse vastandusse eesti kirjanduse viimaseaegse muutumisega. Pikaealine oli Veera Saar ka loojana. Viimase kaheksa eluaasta jooksul avaldas ta kolm uut täiskaalulist raamatut. Romaanid „Kodutee“ (1996) ja „Käritsa leib“ (1999) moodustavad „Kraakuvi mäe“ (1987) ja „Maa hinna“ (1990) järjena tetraloogia. Selle aineks on eesti talude ja asustuse rajamine möödunud sajandi algul Narva jõe taha ning väljarändajate hilisem käekäik võõrsil ja Eestisse tagasipöördumisel. Memuaariköide „Neid ammuseid aegu“ (2000) on kirjutatud aastatel 1998-1999. See tutvustab lakoonilises esituses kirjaniku põlvnemist, tema vanemate lugu ning teda ennast kirjanduseelses ajas. Mälestused osutavad, kui suur on kirjaniku loomingus perekondliku pärimuse ja isikliku kogemuse roll.

Veera Saare raamatute inimlik tuumakus laseb aimata ja mõista, kui väärtuslik pidi olema tema üle kahekümne aasta kestnud pedagoogitöö eesti keele ja kirjanduse õpetajana, mida tunnustati ka teenelise õpetaja nimetusega. Tagasivaates on Veera Saar meenutanud, et töö koolis, mis algas pärast ülikooli lõpetamist 1937. aastal, hakkas talle kohe meeldima ning et ta oli „väga õnnelik õpetaja“, sest töötas ajal ja oludes, kus noorte õppimissoov oli tõepoolest tugev.

Veera Saar on esile tõstnud oma talupoeglikku päritolu ning oluliseks pidanud, et otsustas elus ettetulnud valikutes alati maal elamise kasuks. Ta sündis Narva jõe taga Jamburgi maakonnas Tikapesa külas Virumaalt pärit ümberasujate-taluehitajate peres (sünninimi Veera-Alise Döring). Revolutsioonijärgsetel segastel aegadel tuli perekond 1919. aastal Eestisse tagasi. Töötublidus ei aidanud, pikki aastaid tuli elada koduta ja vaesuses. Missuguste loobumiste ja eneseületamise hinnaga pere esimene laps Veera keskhariduse sai ja ülikooli lõpetas, jääb ka mälestuste põhjal üksnes kujuteldavaks. Algas üle kahekümne aasta kestnud õpetajatöö Tartus, Kehtnas ja pikemalt Jänedal. Alates aastast 1958 elas Arukülas (praeguses Raasiku vallas), kus kirjutas enamiku oma raamatutest. Kui romaan „Lõokesed taeva all“ 1959. aastal võistlusel teise auhinna sai, järgnes pikemalt kaalumata otsus õpetajatööst loobuda. Seda muidugi kirjaniku kasuks, kelle ilmumine mitmesugustel põhjustel nagunii viibinud oli. Kirjandushuvi, kaasa arvatud soov ise kirjutada, oli endast märku andnud varakult. Küllap seletab see ka ülikooli astumisel tehtud valikut. 70. aastate algul tekkis Veera Saarel kontakt oma varasema lapsepõlvemaaga Venemaal. Kirjanik valmistus sellest rikkalikust ainest kirjutama, kuid tollase tegelikkuse tõepärane kujutamine ei olnud neil aegadel veel võimalik. Selle asemel valmis lühiproosat, Virumaa kultuurilukku tagasivaatav dokumentaalraamat „Elas kord mees“ (1975) ja romaan „Aprillipäev“ (1981). „Kraakuvi mäe“ ja „Maa hinna“ sunnitud hilinemine võiks ka seletada, miks tetraloogia kaks lõpuköidet alles pikaks elatud sajandi lõpuaastatel valmisid. Ka selle kordaminekuga asetub Veera Saar nende arvukate tublide ja töökate inimeste kõrvale, keda ta oma loomingus on kujutanud.

Tunnustused: Eesti NSV teeneline õpetaja 1957; Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind 1970; A. H. Tammsaare nimeline kirjanduspreemia 1982 (“Aprillipäev”); 1Virumaa Kirjandusauhind 1999 (tagasiulatuvalt kogu tetraloogiale).

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s