Aprillikuu esimese dekaadi kokkuvõtteks

Seekordses postituses mõned mõtted volikogude teemal, kokkuvõte Kaitseliidu nädalavahetusel toimunud kursustelt.

Kõigepealt üks habemega lugu. Hea kaasvolinik Raasikult Priit Tammeraid võttis Sõnumitoojas targutada Lennu kinnistu ja minu tagasihoidliku isiku teemadel. Ma ei hakka leheruumi kulutama ega ka siinkohal pikemat selgitust kirjutama, ütlen vaid lühidalt oma arvamuse. Priidu arvamusloos on mitmed lausvaled, pooltõed ning valedel alustel tehtud järeldused. Kahjuks on üks inimene, kellest ma varem lugu pidasin, endal margi täis teinud, Siiski sõbralik ja konstruktiivne soovitus: süüdistamise asemel võiksid/võiksite keskenduda Raasiku valla eluolu edendamisele. Pool aastat on valimistest möödas, olete võimul, aga tulemused puuduvad. Kõik need projektid, mida täna ellu viiakse, on eelmise vallavalitsuse algatatud, ja pole kuulda olnud ühestki uuest algatusest, rahataotlusest. Kavatsen seda järgmisel istungil küsida, ja ootan sisulist vastust.

Järgnevalt väike mõistulugu kahe vallavolikogu erinevustest, nimesid nimetamata. Ühes natuke suuremas vallas on volikogul 9 komisjoni, komisjonid on moodustatud 10-15-liikmelistena, komisjonide liikmed on kohalikud inimesed (vist ilma ühegi erandita), Komisjonid teevad aktiivselt tööd, andes siiski aru, et nende otsustused on soovituslikud, st lõplik sõna on volikogul endal. Komisjonide koosolekud toimuvad igal kalendrikuul kindlal päeval ja kellaajal, mis teeb kõikidel “asjaosalistel” aja planeerimise lihtsaks. Arvestades komisjonide suurust, saab järeldada, et täiendavad ca 200 inimest on vallajuhtimisse kaasatud. Seda on keskmisest tublisti rohkem. Teises vallas on elanikke vähem, komisjone (6) samuti. Komisjonid on ühe erandiga pigem väikesed, paaris neist on kaasatud spetsialiste väljapoolt (mis on kompetentsuse võtmes küll hea, aga kas see ei ole üleolev suhtumine oma valla elanikesse? või neid ei tunta piisavalt?). Valimiste järel võimu teostama asunud koalitsioon deklareeris, et nüüd hakkab kogu sisuline töö komisjonides käima ja volikogus koputatakse lihtsalt formaalselt otsustused ära. Arutelud volikogu istungil pidid lõppema. Tegelikkus on siiski vastupidine. Mida sellest üldse järeldada? Aga seda, et viimati nimetatud valla volikogu juhid (küll nad ennast ära tunnevad, olen selles kindel) võiksid tutvuda ka teiste praktikatega, teha vajalikud järeldused. 

Viimasel nädalavahetusel toimus Kaitseliidu Harju maleva sõdurioskuste baaskursuse neljas etapp, sedapuhku maastikul ja teemadeks taktika- ja tagalaõpe, relvaõpe, rännakõpe. Järgnev on ülesandena kirjutatud kokkuvõte maleva kodulehele, mille ka siinkohal ära toon.

Reede õhtul kogunesime kl 2000ks, toimus kursuseülema tund, õhtusöök, millele ei eelnenud tavapärast teadmistekontrolli auastmete kohta, ning teadmistekontroll eelmise etapi – meditsiiniõppe – osas. Ühiselt sai üle vaadatud varustusega seonduv (kiivritest taskulambini, tagavarasokkidest priimuseni), pakitud laagrivarustus autole, välja võetud relvad. Esmakordselt kursuse ajaloos jaotati meid kolme jakku, alfabeetilises järjekorras. Nii moodustusid 7-8-liikmelised jaod, kes järgmistel päevadel vastavaid õppeid kenasti oma jaoga läbisid. Nagu ikka, määrati ka korrapidajad, üks igale jaole. Korrapidajate peamine – ent mitte ainus – ülesanne on kohalolijate kontroll ja tunniandjale raporteerimine, samuti jao kohaloleku tagamine tunni alguseks jms. Esimese öö magasime mattidel-magamiskottides maleva klassiruumi põrandal; öörahu saabus peale keskööd.

Laupäeva hommik algas nagu tavaks saanud kl 7.00, peale riietumist siirdusime kõik õue hommikuvõimlemisele, seejärel maitsev hommikusöök. Peatselt alustasime jalgsirännakut Männiku metsa meie õppe- ja harjutusalale. Pärale jõudnud, algas laagri püstitamine telkidest välikäimla rajamiseni. Jõudis kätte aeg jaopõhiselt välioskusi omandada, väljaõpe toimus järgmiste teemade lõikes järgmised 12 tundi pilkase pimeduseni: nähtavus, moondamine ja varjumine; leppemärgid, signaalid ja nende edastamise tehnika; üksikmehe ja jao edasiliikumise moodused; tulepositsiooni valik ja nõuded tulepositsioonile; erinevad laskeasendid, relvakandmise viisid ja automaatrelva AK-4 osaline lahtivõtmine, kokkupanek ja hooldus.

Meie jagu alustas moondamise ja kamu-tegemisega, kus saime selgust, mis on oluline positsiooni valikul (mitte üksiku puu või suure kivi taha, taust peab olema); milline peab olema kamu („näomaaling“; ebaühtlaselt jaotatud, näojooni murdev ja sirgjooni vältiv; värvidega liialdada pole vaja); kuidas lõigata puud või oksi laskesektri puhastamisel (diagonaalne lõikekoht lõikaja mitte vastase poole). Lisaks olin endale üles tähendanud ka järgmised tarkuseterad: „karu eest põgene kallakut mööda, sest karul on raske nõlval liikuda“, ja „karu ründab tihtilugu nr 2 tegemise ajal, sest käsitleb seda toimingut kui tema territooriumi märgistamist.“ Jätkasime relvaga liikumise harjutamist: käimine või jooks relv käes, käpuli relv kaelas (kus relvakandja vaatab relvaga samas suuunas), käpuli relv õlas, roomamine relv käel, sööstmine, söösthüpped relvaga. Maas roomamisest räpastena ja tulitavate põlvedega (eks proovige täisvarustuses relv käes korduvalt kõhuli viskuda ilma põlve või küünarnukki „ette unustamata“!) pääsesime lõunale – küll see kanasupp ja kakaokissell maitses värskes õhus võrratult!

Kõhud täis, jätkasime väljaõpet jao liikumisviiside omandamisega: noolepea, ahelik, järjestik-liikumisviisid, mida sai osaliselt ka pooljaona ja lahingpaarina teha. Leppemärkide ja signaalide, tulepositsiooni valiku ja vastavate nõuete, erinevate laskeasendite ning AK-4 osalise lahtivõtmise, kokkupaneku ja hoolduse kohta ma märkmeid ei teinud, ent kõik eeltoodu sisustas meie laupäeva maastikuõppel pimeduse saabumiseni. Poole üheteistkümne ajal toimus päeva viimane instruktaaž telgiahjude kütmise ja laagri valve korraldamise kohta, ning kl 2300 algas öörahu. 

Öö möödus rahulikult nii valvajatele kui nappe unetunde nautivatele magajatele, valvepatrullil hoiatuslaske vaja ei läinud. Paroolile „Seis – karu!?“, oli ainult üks õige vastus. Ja see ei olnud mitte „mis kuradi karu, jänes olen!“, vaid „aabits!“. Pühapäeva hommik võttis malevlasi vastu sombuse-tibutava ilmaga. Hommikuvõimlemine jäi sedakorda ära, sõime, võtsime laagri maha ning asusime taas õppele. Mitmetunnise harjutamise järel liikusime tagasi maleva staapi. Kokkuvõtlikult saime teada, et kõige väärikam isend metsas on karu, ja mitte lõvi või hunt.

Vaheldusrikas ilm soosis igati konkreetseid õppeid maastikul: laupäeval siras päike, ja kuigi puhus üsna tugev tuul, oli tuulevarjulistes ent päikesepaistelistes kohtades (mida männimetsa all ikka leidub) igati sulnis olla. Pühapäeval oli jälle vihmasem, ent vähese tuulega. Õnneks jäid söösthüpete ja roomamise harjutamine laupäeva, mil maapind kuiv ja söösthüpete või roomamise praktiseerimine talutavam.

Malevas tagasi, hooldasime relvad ja tagastasime need. Saime teada, et reedeõhtuse kirjaliku teadmistekontrolli eelmise etapi kohta sooritasid esmakordselt kõik kursuslased positiivsele tulemusele, niisiis järgmisel etapil järelvastamist pole vaja teha. Päris lõpetuseks sõime maitsva lõunasöögi, kirsiks tordil oli ülihea vaarika-kohupiimakreem.

Tagasi kodus, pani siinkirjutaja esimese asjana sauna kütte, et laval ihule veidi painduvust tagasi saada ning „näomaalingutest“ vabaneda (mis, olgu öeldud, ei osutunud väga tulemuslikuks ettevõtmiseks).

Raske õppustel, kerge lahingus!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s