Käisime isaga Haaslava vallas Tartumaal, kohtumas kutsuja isand Kirmiga ja meenutamas 1941-49 sealmail toimunut. Proloog sellele retkele toimus aasta eest ühel koolitusel, kus mu juurde astus samuti koolitusel osalenud Haaslava vallavolikogu esimees Taivo Kirm, kes küsis, et kas mina olen see Ets, kelle isa on Hillar ja kelle vanaema Helmi Ets elas Araka talus (mille tänaseks omanikuks küsija mitmed aastad tagasi sai). Nonii, ja ei möödunud aastatki, kui olimegi kenasti kohapeal, isal mälestused ja minul fotokas ühes 🙂
Haaslava valla kodulehelt: Haaslava vald kujunes välja XIX sajandil valdade tekkimise käigus. Valla vanematest küladest (Haaslava, Mõra, Päkste, Uniküla) on kirjalikke andmeid alates XIV sajandist. Vallale nime andnud Haaslava mõisa on esmakordselt mainitud 1417. Roiu alevik on rajatud Päkste küla Roiu ja Kolga talude maadele Nõukogude ajal (1946) sovhoosikeskusena. Haaslava valla rahvaarv 1907, seisuga 01.01.2012. a
Pühendan käesoleva väikese retrospektiivi oma vanaemale Helmile, kes mind ikka hellitavalt Aarekeseks kutsus, kel on ka 7. mail nimepäev.
Sillaotsa nägus koolimaja, millele aastad on toonud teise korruse, juurdeehitused vasakule ja paremale, ning spordihoone maja taha.
Sillaotsa Kool alustas 2010. aasta septembris 91 lasteaialapse ja 61 õpilasega, on 2013. aasta septembriks lasteaialaste arv kasvanud 108-ni viies rühmas ning õpilaste arv 83-ni. Lasteaiarühmad asetsevad eraldi, ca kilomeetri kaugusel.
Intensiivne ajalooline ekskurss aastatesse 1941-49 kooli õpetajate toas läinud reede õhtupoolikul. Taivo Kirm on suur ajaloohuviline, kirjutanud mitmeid raamatuid. Lisaks vallavolikogu juhtimisele on Sillaotsa koolis töö- ja tehnoloogiaõpetaja ning majandusjuhataja.
Kasutasime hetke ja käisime ka koolimajast sisuliselt üle tee asuvas Araka talus, ehk kohas, kuhu mu vanaema perega Tartut haaranud sõjategevuse eest 1941. aastal pakku tuli ja hiljem pikki aastaid elas (kuni siit ilmast lahkumiseni oktoobris 1986 Raasiku haiglas).
Minu mälestuses on see maja endiselt kollase laudvoodriga ja paremal nähtavate juurdeehitusteta. Esiplaanil nähtav võimas tamm oli suursugune ka 30 aasta eest.
All vaade ojale, mis maja vahetust lähedusest mööda vonkleb ja kus “omal ajal” sai poisikesena särgi püütud 🙂
Kunagisest mitmeosalisest aidast on saanud osaliselt saun. Kemmergu asukoht on küll ajas muutumatuks jäänud, kuigi peremehe sõnutsi mitte päris täpselt samaks 🙂 Igatahes, I’ve been there 🙂
Allpool on näha laut, mis kunagi vanaema ajal põlema pisteti ja hiljem uuesti üles ehitati. Mälestustes oli tegu märksa massiivsema ehitisega kui pildilt paistab. Igatahes kanad silblivad, kukk kireb ja koer jälgib mängu 🙂
Nii, ja siin viimane kohapeal tehtud klõps enne ärasõitu: vaade elumajale, taamal üüratu tammepuu.
Oli maksimaalselt sisustatud kaks ja pool tundi, millel oli hingele palju pakkuda. Kindlasti saaks nii mõnegi teemaliiniga ikka ja veel süvitsi tungida, ent vast ei olegi kõik pisidetailid nii olulised siin elus. Samas sain teada, et mu vanatädi Lilly oli Eesti Wabariigi-aegne missikandidaat. Suured tänud, Taivo Kirm! Mingu Sul ja Haaslava vallal kõik ainult hästi!
aareets 