Mõtteid meie kaitsevõimest

Siinsesse postitusse kogusin oma mõtted, mis seonduvad meie riigi kaitse ohtude ja võimalustega, täna, AD 2015 künnisel. See on mu isiklik arvamus, mitte pädev eksperthinnang või kaitseplaneerimise analüüs, sestap ei maksa lugejal ka ärrituda, kui miski alltoodust tema seiukohtadega ei haaku. Kaldkirjas lõigud on mõned episoodid erinevatelt Kaitseliidu õppustelt sügisel 2014.

Puu- ja põõsaoksad pärlendavad veest, on väike pluss, nii 2 kraadi. Novembri lõpp kusagil Tapa polügoonil, esimene lumi on maas. Oleme positsioonidel varitsuses, kus meie ülesandeks on millalgi lähenev motoriseeritud vastane erinevatel viisidel peatada ja seejärel koheselt ise taanduda kokku lepitud ja läbi harjutatud stsenaariumi järgi. On kuulipilduja ja automaadid, on rakette. Mineerisime eelnevalt tee, nii et vastane peaks igal juhul jalastuma. Oodates on külm. Adrekas tasapisi kruvib, jälgime eri positsioonidelt pingsalt teekäänakut, kust oletame vastase lähenemist. Kaitseprillid kipuvad uduseks, ilmselt silmadest õhkab sellist pinget. Peas vasardavad kordi korratud käitumismallid… Meie tegutsemist tulevad jälgima ja hindama kohtunikud (õppus ju), mis annab kaudset teavet, et peagi läheb asjaks. Lähebki.

Eesti Vabariigil on üks reaalne vaenlane, see, kes asub meist ida pool. Teoreetiliselt, kui peaks minema asjaks, saab ta Eestit rünnata kõigil kolmel moel: maad mööda, õhust või vett mööda. Võimalikud ka kombineeritud variandid, näiteks maitsi Narvast pluss meredessant põhjarannikult või õhust lennukite toel. Kui vaadata Venemaa analoogset strateegiat kõige lähemas ajaloos Ukrainas, siis (jättes kõrvale sellele eelnenud ja sellega kaasnenud sisepoliitilised sündmused) hõivati sisuliselt Ukraina riigi kõige venemeelsemad ja -keelsemad osad. Eesti puhul oleks sama loogikat pidi tõenäoline just Ida-Virumaa sattumine ründe alla. Ilmselt üle paari päeva ei läheks ja olekski see maanurk okupeeritud…

Vastase motoriseeritud üksus läheneb, kuuleme seda veel enne, kui see nähtavaks muutub. Minu ülesandeks on jaoülema käskluse peale tulistada üks pauk vastase suunas tankitõrjerusikast, mida asendab konkreetsel juhul pumppüss. Tõrge! Mis krdi jama see nüüd on!?! Ulatan värisevate kätega relva kõrvalolevale jaoülemale edasi – temal õnnestub. Avame tule automaatidest. Vastane liigub meie peale, igal viivitussekundil on määratu kaal… Tuleb korraldus taanduda, ent samal hetkel määravad kohtunikud ühe meie jao kuulipilduri haavatuks. Kaasvõitlejat maha ei jäta, määratud vigastuse – jalahaavaga – ta aga ise ei liigu. Pusime haavatut kahelt poolt toetades läbi võsa; vastase tule all ei ole see kerge (püsti seista ei saa – liiga nähtav). Paari-kolme minutiga jõuame varem kokku lepitud punkti, higi lahmab täiega, tuju on sant, sest plaan seekord ei realiseerunud kavandatud moel. Selleks neid õppusi samas korraldataksegi, et erinevad üksused nii omavahel kui teistega kokku harjutada saaksid. Raske õppusel, kerge lahingus!?

Kuigi Venel on ju ka Pihkvas teatavasti sõjaväebaas, siis mina isiklikult sealt kaudu Eesti ründamist ei usu. Kuigi ajas tagasi vaadates on ka sealt kaudu tuldud. Võib olla tuleks esimene pauk hoopis otse Tallinna peale….? Peeter I aegsest kaitserajatiste jäänustest on tänaseks saanud turismiobjekt. Käesoleval nädalavahetusel harjutatakse Saaremaal suurõppusel, kuidas kahelt poolt saart ründava vastase vastu seista.

Liigume jaoga noolepea formatsioonis metsas vastase eeldatava asukoha suunas. Pulss on laes, iga hetk võib kõlada lask, ja kuigi on tegu õppusega, st paukmoonaga, siis mingit ülejala-suhtumist ei ole. Katsud formatsiooni (suunda, pikivahet kaasvõitlejatega) hoides vaikselt liikuda, pilk puurimas metsaalust, relv laskevalmis. Kõlab kammitsetud häälel info, et vastane pooljaona kell 11. Varjume koheselt – ent meidki märgati, algab intensiivne tulevahetus. Mis lõppeb sama äkitselt kui algaski. Tõmbume tagasi ja koguneme jaoülema juurde edasisi käskusid kuulama.

Milline on Eesti riigi võimekus hästi ettevalmistatud ja –suunatud/juhitud ründe tõrjumiseks? On mõistetav, et selliseid asju kusagil riiklikes tegevuskavades või kriisireguleerimisplaanides ei afisheerita, ent tahaks siiski loota, et strateegiad on olemas. Üksjagu on räägitud, et ega Eestil muud võimalust pole, kui mehed metsa ja siis sissi-kombel tasapisi vastu hakata. Arvan, et see on tänapäeval siiski iganenud lähenemine. Juba ainuüksi sõjatehnika progress on loonud modernseid ja tõhusaid viise vastase hävitamiseks. Enam ei peaks olema eduteguriks nn kahuriliha maht, vaid pigem detailides läbimõeldud ja toimiv taktika. Palju sõltub juhtidest: ilma hea väljaõppe ja kogemusteta juhtideta kaugele ei sõua. Kogemuste saamiseks tulebki õppida, õppida, õppida, nagu ütles juba V. I. Lenin, kes seejärel koolis kahe sai. 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s