Tagasivaade Scoutsrännakule

Käesolev postitus on tagasivaade 2. aprillil k.a toimunud scoutsrännakule, ja selle “rännaku” läbiteinu emotsioonidele. Kaldkirjas toodud tekst on pärit ürituse kodulehelt.

“Scoutsrännak 2015” on pühendatud Scoutspataljoni taasloomise 14. aastapäevale (29. märts 2001.a). 2015. aastal toimub see traditsiooniline rännak juba kaheteistkümnendat korda. Rännaku eesmärkideks on tutvustada 1. Jalaväebrigaadi koosseisu kuuluvat Scoutspataljoni, tähistada Scoutspataljoni taasloomise aastapäeva ning tutvuda Pakri poolsaare vaatamisväärsustega. Üritus sümboliseerib jõustruktuuride ühtekuuluvust. Rännakust võivad osa võtta kõikide jõustruktuuride esindajad (politsei, piirivalve, päästeamet, kaitsevägi, kaitseliit) ja tsiviilisikud. Osalejate vanus, auaste ja sugu ei ole olulised. Rännakul valib iga võistleja oma tempo ning liikumisformatsiooni. Rännaku pikkuseks on umbes 30 km ja selle läbimiseks on aega 8h.

Ütleks, et: ilus-kena. Veebruari alul analoogsel ettevõtmisel – Ekströmi marss – samaväärse distantsiga läbinuna, aga scoutsrännakul esmaosalejana, pidasin neid üsna samaväärseks. Scoutsrännakul, tõsi küll, tuli valida kahe vormi vahel. Variant A: kaitseväe välivorm; saapad; seljakott; teenistusrelv (automaat) + 1 salv ilma laskemoonata. Variandi A puhul pidi seljakoti raskuseks olema vähemalt 10 kg (ilma relva, salve, vee ja toidu kaaluta). Vajadusel lisati kaalu liivakotikestega. Rännaku ajal võis relv olla seljakotis. Variant B puhul vabalt valitud vorm; vabalt valitud jalanõud; seljakott, rakmed, lahingvest vms. Seljakoti (rakmete, lahingvesti) raskuseks variant B korral pidi olema vähemalt 15 kg (ilma vee ja toidu kaaluta). Vajadusel lisada kaalu liivakotikestega. Ja muidugi võis distantsi ka ilma igasuguse vormita läbida.

Saabumine Paldiskisse oli ette nähtud mitte hiljem kui 08.00. Jõudsin kaheksaste uudiste ajal parklasse, sealt siis veel 3-4 minutit 1. Jalaväebrigaadi territooriumile, kus toimus kohaloleku kontroll ja seljakoti kaalumine. Minu seljakott kaalus 7,5 kilo, nii pidin sinna mõnevõrra liiva kilekottides lisama – siis sai jälle palju. Pärast veelkordset tuunimist võis tulemusega rahule jääda ja stardipaika edasi liikuda, kus tuli stardieelsed pool tundi sisustada külma eemalepeletamise ja kaas-Kaitseliidu liikmetega jutupuhumisega. Sain teada, et meie omi vibusid (aka automaate) seljakotti ei pane, sest ega me mõned sellised pole: kuda sa selle sealt kätte saad, kui juhtub teel olles asi tõsiseks minema 🙂 Päris paljud tulid miskipärast ette antud ajast ehk 8.00 hiljem, ka pool üheksagi veel. Nii oligi, et peale kl 9 kostsid mingid kauged ja ähmased tervitussõnad ja umbes-täpselt veerand kümme asusimegi teele.

Parandus. See „teele asumine“ tähendas tegelikult seda, et pisteti punuma, nii, kuidas kellelgi vormi oli. Tuleb tunnistada, et mul oli esimese saja meetriga selge, et oma olematu rennikoormuse, 11 kg seljakoti ja relvaga ma jooksujalu kaugele ei purjeta, ehk kui tahta ikka distants läbi teha, tuleb jõukohasem liikumiskiirus valida. Niisiis jäin kohe ka oma kamraadidest maha ja läbisingi distantsi üksi oma mõtetega. Huvitav, et ma stardi eel ei märganud seda tempo-asja täpsustada. Tõesti mõtlesin, et kui sama pika Ekströmi marsi kõndis kenasti läbi – hoolimata reipakõlalisest nimest, mis eeldaks ikka kiiret kõndi – siis mis see RÄNNAK väga teistmoodi on. Peale selle, et seljakott ja relv.. Aga vat – oli ikka küll 🙂

Rännakumarsruut läbib Pakri poolsaare ja selle ümbruse looduskauneid kohti ja vaatamisväärsusi. Seoses varakevadega võivad teed ning rajad olla libedad, porised ja vesised. Põhiosa rännakumarsruudist kulgeb mööda kõrvalisi teid, kus liiklusoht on minimaalne. Rännakumarsruudil ei ole takistusi ning puudub vastutegevus. Rännakumarsruudil on teede ristumiskohtades väljas juhatusmeeskonnad. Marsruut on maastikul tähistatud lindiga ning igas julgestuspunktis kilomeetritähis koos infoga (kaart), kus kohas parajasti asutakse. Rännakumarsruudil ei ole lubatud kasutada põhiteelt kõrvale suunduvaid otseteid. Liikumist Paldiski linnas ning maanteeületusi julgestab Sõjaväepolitsei. Suuremad ristmikud on julgestatud. Rajal liiguvad ringi mobiilsed meditsiinigrupid, kes osutavad esmast arstiabi ja vajadusel evakueerivad vigastatud või haigestunud osalejad lähimasse julgestuspunkti või siis 1. Jalaväebrigaadi Tagalapataljoni meditsiinikeskusesse. Katkestanud, haigestunud või vigastatud osalejad toob julgestuspunktidest ära julgestusauto. Igal osalejal on õigus pöörduda abi saamiseks ükskõik millise liikuva meditsiinigrupi või raja julgestuspunktis asuvate julgestajate poole.

Räägiks ilmast ka. Eelmisel õhtul vaatasin kahte saiti: ilm.ee ja yr.no. See ei oleks kuigi originaalne viktoriiniküsimus, et kumma prognoos täpsemaks osutus. Ilm.ee rääkis +6 kraadist ja vähesest tuulest ning vähestest sademetest. Yr.no aga, et sooja on +1+2 kraadi, vihma sajab reipasti ja ka lörtsi sekka, ning tuult on kohati kuni 15 m/s. No muidugi osutus norrakate sait täpseks! Okei, ega se’st vihmast suurt muret pole: kui nahk kuum, aurab lisanduv niiskus riietest üsna hästi ära ja külm ei jõua hakata. Ja tuul häris ka ainult Pakri poolsaare rannikul – sisemaal metsa vahel polnud tuult ollagi, siis oli mõnusad suured loigud ja pori, paju pori…

Toitlustamine. Umbes 10 km asub rännakumarsruudil sõdurikodu, kus raha eest on võimalik osta pirukaid ja muid magusaid ja soolaseid suupisteid. Rännakumarsruudi 20. kilomeetril pakutakse osalejatele tasuta sooja mustikasuppi. Vee ja tee jagamise punktid on julgestuspunktides ning finišis. Vesi ja tee on tasuta. Peale finišeerimist pakutakse osalejatele 1. Jalaväebrigaadi Tagalapataljoni sööklas tasuta sooja sõdurisuppi.

Õige pisut nuriseks ka. Raja tähistus oli okei, ja no peaks ikka eriline ufo olema, et seal ära eksida. Aga puudusid infoviidad näiteks selle kohta, et järgmine joogipunkt on x vahemaa pärast. KUI need on iga-aastaselt samades kohtades, siis teist- ja enamkordsel osalejal on need teada, aga mina algajana oodanuks küll seda infot rajal rohkem. Sama finishini jäänud maa kohta: mulle meenub kaks silti, üks, mis teatas, et 5 km veel, ja teine, et finish 500 meetrit. Raja suunda näitavaid silte-viitu oli küll, sinna saaks kenasti ka selle kilomeetri-näidu lisada. Kõik ei ole gepsu-kasutajad 🙂 No ja see pisiasi veel, et teed mina rajal ei näinud. Aga olgu, vett oli see eest piiramatult.

Ja nii saigi muudkui astutud. Kokku tegin 3 puhkepeatust seljakotil istudes ja ühe metsapeatuse. Sõin ära kaasas olnud 2 shokolaadi ja ühe halvaa. Lisaks plasttops vett igas vastavas punktis ja 2 topsi mustikajooki (supiks ei saa seda nimetada). Sõdurisaapad teenisid ausalt: ei mingeid ville, jalad jäid kuivaks finishini. Finishis ulatati kenasti kõikidele diplom, ja siis polnud muud, kui kohe autosse ja kodu poole, kuhu olin arvanud varem jõudvat. Supp jäi sedakorda söömata. Oli mõnus pingutus, küllap järgmisel aastal jälle!

003

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s