28.-29. mail oli meil suurepärane võimalus veeta ööpäev EKV Keskpolügoonil, sihtmärgialal 3, laskmist harjutades. Ma ei ole kindlasti ainus, kellele õppuste kontsentreeritud formaat „vara üles, hilja voodi – kui üldse“ meeldib: vähem asjatut molutamist. Nii oligi, et laupäeval 6.30ks Jägalasse, seal vajalikud toimetamised, kella 8st isikkoosseisu start polügoonile. 10ks olime polügoonil auto kamotanud ja personaalsed sääsetõrjedki tehtud. Sääski on tänavu vist kõikjal hullupööra…
Sääselised on pikatundlalised kahetiivalised. Neile on iseloomulik enamasti sale ja õrn keha, pikad jalad ning pikad tundlad, mis on sageli silmatorkavalt harjasjad. Sääskede vastsetel on hästi arenenud pea haukamis-mälumissuistega. Valmikutel on suised pikenenud ning kohastunud vedela toidu imemiseks – neil on pistmis-imemissuised. Sääsed väldivad otsest päikesevalgust, rohkem tegutsevad nad varjulistes paikades ning õhtuhämaruses. Sääseliste valmikud toituvad enamasti taimemahladest. Kolmes sugukonnas on valmikud verdimevad (Culicidae, Simuliidae jaCeratopogonidae). Mõned sugukonnad on redutseerunud suistega (Chironomidae ja Cecidomyiidae).
Oli aeg liikuda puudevilust päikese kätte. Mis olnuks ju puhas rõõm, ent sinna „kätte“ pidi tegelikult mahtuma labidas. Sest programmis oli maastikul positsioonide paigutamine ja kaevamine, mis keskpäevaks ka kenasti realiseeritud sai. Päike siras, higi jooksis, aga valmis me nad tegime ja osa isegi haljastasid kaskedega, et ivakse hubasem oleks. Lõuatäis tarka juttu possadel ja käes oligi lõunaaeg. Nagu ikka, oli kõht värskes õhus tühi kui kellakapp, ja isu sellest lähtuvalt metsakutsu mõõtu, ometigi pakkus pakutud purgiseljanka omamoodi gurmee-üllatuse. Kokad pakkusid juurde musti oliive, mida võis oma supile lisada nagu hing ihkas. Ja i-le pani täpi sidrun väikeste tükkidena, millega samuti suppi tuunida sai. Lihtsalt võrratu!
Päev hiljem oli Delfi Publikus järgmine uudis: Sääskedest saab kotlette teha! See ei ole mingi müüt: meid söövaid vereimejaid-sääski endid saab ka süüa. Kerge guugeldamine annab tulemuseks sellise video, tõsi küll, Aafrikast, mitte Lapimaalt. Sääsekotlettide valmistamine käivat järgnevalt: Leiad koha, kus on palju sääski, näiteks suvine Lapimaa. Võtad korvi ja vehid sellega sääseparves ringi, kuni korvi põhja on kogunenud umbes sentimeetrine kiht surnud sääskedest. Siis mätsid laibamere käte vahel parajateks pihvideks ning küpsetad lõkkes tasasel kivil. Soovi korral lisad soola või pipart. Putukateadlaste andmetel on tänavune kevad Eestis sääskede poolest täitsa keskmine ja neid jaguvat meil parasjagu. Eriti just õhtusel ajal ja kuskil niiskemas kohas võib usin korilane kotlettideks piisava sääsesaagi korjata küll.
Meie eeltoodud võikustega ei tegelenud, meil algas kella 14st laskmine. Tegelikult siiski kuivtrenn: possadele ja ära, kahes jaos, meditsiini sekka. Kuivõrd kõht oli mõnusasti täis, siis tikkus päikese käes kügeledes ja kiirloengut kuulates unigi silma. Kauaks seda hilises pärastlõuna-päikeses muhelemist ei jagunud, sest alates 18.45st ootas meid ees laskmine teravmoonaga. Ikka esimene jagu enne, siis teine.. Tagasisidet anti muidugi ka.
Õhtusöögi järgselt oli veidi vaba aega ja kuna laekus info, et ööbima me ei jää, siis kohendatigi omi asju, võtsime ka autole kamovõrgu maha jms. Peale ühtteist liikusime taas alale, kus saime öise laskmise kah ära proovida (minul oli see vähemasti esimene kord). Ei olnud oma nägemise üle enne uhke, aga mida teha teadmisega, et läbi kirbu sihtides märklauda lihtsalt ei näe? Sai siis vähe huupi paugutatud.. Siinkirjutaja jaoks oli kõige paeluvam miinipilduja tule imitatsioon: lööklaine oli hästi tuntav, samuti oli asjakohane kaevikusse rabisev pinnasepudi..
Ja ühtäkki kõlas „tuli seis!“ ning pidime reaalsusesse naasma. Järgnes instruktori tagasiside, mis hästi, mis halvasti ja oligi aeg hakata alasid koristama ning kaevatud positsioone kinni ajama. Saime sellega ühele poole ca kolmeks ja peatselt asusimegi tagasiteele Jägalasse. Oh, neid tolmavaid, tolmavaid teid…
Jägalas relvad puhtaks, soovijad said veel kohvi ja võileiba ning oligi kojuminek. Ei olnudki kell 7 hommikul õppuselt koju jõudnud. Mäletan, et üritasin veel ajakirja lugeda, ent kui ikka esimene lehekülgki loetud ei saanud, mõistsin olukorra komplitseeritust ja keerasin magama. Et kahe tunni pärast tõusta perele pannkooke küpsetama – pühapäeva hommik ju.
reamees Aare Ets, Rävala malevkond
PS Fotod allpool on illustratiivsed, mitte sellel õppusel tehtud.
aareets 